Pensioniplaani üheksa vastamata küsimust

Teise pensionisamba lõhkumise ümber on selgusetust lammutajate motivatsiooni osas ja sellest tulenevat segadust häirivalt palju. Seejuures keskenduvad plaani väljamõtlejad täielikult taktikale, jättes lahtiseks kõik küsimused soovitud eesmärkide...

Pensioniplaani üheksa vastamata küsimust
Pildil LHV panga juhatuse liige Madis Toomsalu
Teise pensionisamba lõhkumise ümber on selgusetust lammutajate motivatsiooni osas ja sellest tulenevat segadust häirivalt palju. Seejuures keskenduvad plaani väljamõtlejad täielikult taktikale, jättes lahtiseks kõik küsimused soovitud eesmärkide ja pikaajalise väljavaate osas. Seega on mõistlik need küsimused üle küsida.

Kuidas plaanitavad muudatused pensionisüsteemi raha juurde tekitavad?

Asi ei ole sammastes või nende jaotuses. Kui Eesti inimene hakkab tulevikus oma viimase palgaga võrreldes saama 40% suurust pensionit, on see Euroopa riikide seas kõige madalam näitaja, mis jääb  ligi kaks korda väiksemaks nende riikide keskmisest. Seejuures on see madalam ka Lätist ja Leedust. Teisest sambast raha välja võttes see vahe ainult suureneb, mitte ei vähene.  Kuigi muudatuste tulemusel on võimalik küüniliselt tõsta tänaseid pensione, ja tõepoolest, Helir-Valdor Seederi pension seeläbi tõuseb, siis arvestades vahendite vähenemist süsteemis ja demograafilisi trende, tuleb see tänaste 20-40-aastaste töötajate ja hiljem nende laste maksutõusude arvelt.

Kuidas II samba lõhkumine meid jõukusele lähemale viib?

Riikide, aga ka inimeste jõukus on suhteline. See suhtelisus tuleneb võrdlusest teistega. Rikkamatel riikidel ja inimestel on rohkem vara. Peaaegu eranditult iseloomustab jõukaid riike kohustuslik pensionikogumine, mille kaudu kogujate vara väärtus kasvab. Toogem näidetena Taani ja Hollandi, kus pensionivarade suhe majandusse on üle kümne korra suurem kui Eestis ning Rootsi ja Soome, kus see suhe on vastavalt üle viie ja kolme korra suurem. Plaanitavad muudatused suurendavad seda vahet Eesti kahjuks.

Milline oleks olnud ajalooline alternatiiv teise samba loomisele?

Ainuke põhjus, miks teise sambasse kogutud  vahendite üle saab täna diskuteerida, on see, et need vahendid on säästetud. Kui mõelda, mida oleks kogutud rahaga teise samba asemel tehtud, siis on tõenäolised kolm varianti. Kuna kuised maksed pensionifondidesse on olnud suhteliselt madalad ning Eestis ei ole üldiselt tekkinud väikeste summade investeerimise harjumust, siis suurem osa oleks ära tarbitud. See oleks küll mõnevõrra elavdanud  majandust ja võib-olla seeläbi ka palkasid, aga samas suurusjärgus ka inflatsiooni. Teine osa summast oleks jäetud pangakontodele, mida tõestab ka aastate jooksul pidevalt kasvanud hoiuste jääk. Hoiuste tootlus olnuks nullilähedane, kusjuures hoiuste reaalväärtust oleks söönud suurema osa tarbimise tulemusena tekkinud kõrgem inflatsioon. Ainult väike osa oleks investeeritud. Selline variant poleks andnud paremat tulemust.

Millist probleemi lahendatakse?

Ainus argumenteeritud ja numbritega tõestatud teise samba murekoht on olnud tootlus. Süsteemi lammutajad on jätnud täielikult tähelepanuta, et olemasolev tootlus on olnud suuresti funktsioon liiga konservatiivsetesse fondidesse loositud kogujatest ja riiklikest piirangutest, mis pole lubanud senisest oluliselt kõrgemat riski võtta. Vastupidise näite tõestamiseks – piiranguid on viimastel aastatel vähendatud, mille tulemusel on näiteks LHV pensionifondidel töös 450 miljoni euro eest investeeringuid Eesti ettevõtetesse, mis plaanide kohaselt tooksid 8-9%-ni ulatuvat keskmist tootlust. Just nüüd, kui piirangute mõju on kaotatud ning suurem remont (v.a väljamaksesüsteem) tasude ja investeerimispiirangute kaotamise näol tehtud, minnakse värskelt remonditud süsteemi lõhkuma.

Kui suur on lõhkumise mõju Eesti ettevõtlusele?

Riiklike piirangute kaotamise järel on pensionifondid investeerinud üle 600 miljoni euro Eesti ettevõtetesse ja vähemalt sama suur on töös olevate projektide maht. Arvestades, et Eesti on üks kõige panganduskesksema kapitalituruga riike Euroopas, s.t võlakirjaturu ja börsi maht on tagasihoidlikumad, on just pensionifondid ainsaks suuremahuliseks institutsionaalseks investoriks. Kui seda rolli soovitakse kaotada, siis kusagil peaks olema analüüs, mitu töökohta jääb loomata ja mitu investeeringut tegemata. Ning kuidas see mõjutab majanduskasvu, kui välismaised investorid ei soovi ilma kohaliku ankurinvestorita siinseid suuri projekte finantseerida.

Milline on valitsuse sõnum säästmise ja finantskirjaoskuse osas?

Eestis on täna unikaalseid investoreid u 30 000, mis on mõni protsent majapidamistest. Seda on vähemalt kümme korda vähem kui Põhjamaades või USAs. Kui viimaste aastakümnete jooksul on vähemalt proovitud ehitada sõnumit, et tänase tarbimise asemel tasub mõelda homsele ja tulevikuks säästa, siis praegu on vastupidi – ühe võimaliku variandina on täiesti normaalne, kui oma pensioniks kogutud raha välja võtta ja tarbimisse suunata. Isamaa juhtide plaan on anda õnge asemel kala, saada vastu palav armastus ja siis vaadaku igaüks ise edasi.

Kas plaan on anda õng või kala?

Kala andmise suhtumist iseloomustab hästi asjaolu, et esialgu fondidele alternatiiviks planeeritud investeerimiskonto süsteem on täiesti tahaplaanile jäetud. Sellest küll räägitakse, aga kuna teema on keeruline (sic!) ning pealegi, luua ongi keerulisem, kui lammutada, siis valitsuses investeerimiskonto kasutamise osas üksmeelt pole. Teisisõnu on kõrvale jäetud muudatuste väidetavalt algne motivatsioon – lasta inimestel oma investeerimisotsused ise teha. Välja koorub suhtumine, et unustage õng, võtke kala, meil on riigieelarvet vaja täita.

Miks on riigil erinevad standardid pensioni- ja töötuskindlustusmaksete osas?

Mõlemad on kohustuslikud riskide maandamiseks mõeldud kogumislahendused, kuhu panustavad nii töötaja kui tööandja. Töötuskindlustussüsteemis vastavalt 1,6% ja 0,8% palgast. Kui pensionivahendeid investeeritakse, siis töötuskindlustuse reserve mitte. Seega on ligi 900 miljoni euro töötuskindlustusreservide tootlus null. Pealegi, kuidas saab midagi üldse reserviks nimetada, kui see on täielikult riigieelarve osa ja ära kulutatud? Miks valitsust ei häiri, et sarnaselt pensionimaksetega tulevikuks kogutavat töötuskindlustusreservi tegelikult ei eksisteerigi, rääkimata mingisugusestki tootlusest.

Miks on riigi jaoks aeg suhteline mõiste?

Kaks aastat peab ette mõtlema, millisesse lasteaeda laps panna. Aasta peab ootama, et saada ehitise lammutamiseks luba. Kuus kuud peab ootama, et saada onkoloogi vastuvõtule. Kuid ainult mõned kuud on vaja, et muuta 700 000 inimese pensionisääste ja suurimat finantsvara puudutavat seadusandlust. Ja seda ilma analüüsita. See ongi populism.

Kokkuvõttes põhineb planeeritav teise samba lammutamine parimal juhul mingisugusel naiiv-ideoloogial, mille taga puudub igasugune pikaajaline strateegia. Pensionisüsteemis on vigu, mida osaliselt  parandab eelmise aasta lõpus vastu võetud seadus (riiklike piirangute vähenemine, tootluse suurendamine, tasude vähendamine) ning mida annab parandada uute muudatustega (väljamaksete süsteem, raha kasutamine teatud elujuhtumitel, tööandjapension), aga praegu soovitakse vana kaev enne uue tegemist kinni ajada. Ilma uuringuteta, kust on võimalik uut vett ammutada.

Autor: Madis Toomsalu
Allikas: LHV